Selleks ajaks, kui puberteet oli mind tabanud, sain aru, et maailma kuulus meestele ja et ma olin lihtsalt väike kõrvalosa mängija sajandeid vanas patriarhaalses draamas. Kõikjal 12-aastastele mõeldud meedias- TV, raamatud, film- meeste käes oli võim ning nad elasid hingematvat ja intriigide rohket elu täis seiklust ja seda kõike salaagentide, politseide, kurikaelte ja professionaalsete sportlaste näol. Mõned naised olid ka, aga nendel feministlikel liikumis algusaastatel olid nad silmatorkavalt tagaplaanil, nõrgad olevused, kelle naiselikkus tegi neist eelistatud sihtmärgid kurikaeltele, kes said siis kohutavast elust kangelaslike meeste käeläbi päästetud.
Isegi nüüd, kui mul on väljakujunenud minu naistegelaskuju, kadestan ma siiski vahel peenise olemasolu, mis eelkõike iseloomustas minu varajast noorusiga, kus ma läbi oma kujutlusvõime elasin läbi mees kangelaste elud filmides, kirjanduses ja mõnikord ka reaalses elus. Elukestvaks popkultuuri vaimustuseks ei ole palju valikuvõimalusi. Valged mehed domineerivad meediat ja sellega kaasnevalt on kõigi kangelaste poolt kujutatavad fantaasiad ja ihad valge mehe vaatenurgast. Õnneks on hakanud lood, mida on aastakümnete jooksul popkultuuri maastikul levitatud muutuma. Naised on hakanud rääkima oma lugudest ja saanud põnevaid rolle, kuid mitte palju ja veel vähem tumedanahliste naiste seas.
Kui imeline võib olla see, et sind peetakse vastassoo poolt veelgi atraktiivsemaks kui seda sinu noorusaastatel. Kas poleks mitte tore saada tunnustust sinu tarkuse ja saavutuste eest mitte lihtsalt oma välimuse pärast? Need on kingitused maailmast, kus valitsevad mehed, kus mitte üks asi, mis naine on sotsiaalselt saavutanud ei jää peale lihtsale bioloogilisele ütlusele, et naine jääb mehe truuks kaaslaseks, tema kõrvalosaliseks, Robiniks oma Batmani kõrval. Ma arvan, et Freudil oli pooleldi õigus. See ei ole peenis, mida me tüdrukud kadestame, vaid vabadus, mis tuleb selle olemasolust.